R. Brautigani loomingust
Richard Brautigan alustas luuletajana, kuid on eelkõige tuntud prosaistina. Tema loomingus on palju autobiograafilist. Kirja pandud emotsioonid, paiga-, elu- ja looduskirjeldused peegeldavad kirjaniku enda elukogemust. Tema romaanid (eelkõige "Forellipüük Ameerikas") kõnelevad teemadest, mida Ameerika pop-kultuur ja ühiskond eitasid: eraldatusest, üksildusest ja surmast.
R.Brautigani looming on veebilehel jaotatud proosaks ja luuleks.
R.Brautigani looming on veebilehel jaotatud proosaks ja luuleks.
R. Brautigan on kirjutanud oma suhetest loominguga üllatava essee "Proua"
"Old lady"
I love writing poetry but it's taken time, like a difficult courtship that leads to a good marriage, for us to get to know each other. I wrote poetry for seven years to learn how to write a sentence because I really wanted to write novels and I figured that I couldn't write a novel until I could write a sentence. I used poetry as a lover but I never made her my old lady.
One day when I was twenty-five years old, I looked down and realized that I could write a sentence. Let's try one of those classic good-bye lines, "I don't think we should see so much of each other any more because I think we're getting a little too serious," which really meant that I wrote my first novel Trout Fishing in America and followed it with three other novels.
I pretty much stopped seeing poetry for the next six years until I was thirty-one or the autumn of 1966. Then I started going out with poetry again, but this time I knew how to write a sentence, so everything was different and poetry became my old lady. God, what a beautiful feeling that was!
I tried to write poetry that would get at some of the hard things in my life that needed talking about but those things you can only tell your old lady.
"Proua"
Ma armastan luuletada, kuid teineteise tundmaõppimine on võtnud aega nagu keeruline kuramaaž, mis lõpeb hea abieluga. Ma kirjutasin luulet seitse aastat, et õppida kirjutama lauset, sest ma tegelikult tahtsin kirjutada romaane, kuid ma arvasin, et ma ei suuda kirjutada romaani enne, kui suudan kirjutada sõna. Ma kasutasin luulet armukesena, tegemata temast oma prouat.
Kahekümne viie aastasena avastasin, et oskan kirjutada lauset. Proovisin kirjutada ühe klassikalise head-aega-rea. „Ma arvan, et me ei tohiks teineteist enam nii palju näha, sest ma arvan, et see muutub liiga tõsiseks“, mis tähendas seda, et ma kirjutasin oma esimese romaani „Forellipüük Ameerikas“ ja selle järel veel kolm romaani.
Ma ei kohtunud kuus aastat luulega, kuni ma olin kolmkümmend üks või 1966. aasta sügiseni. Sel ajal hakkasin ma temaga jälle käima, kuid seekord ma teadsin, kuidas kirjutada lauset, seega oli kõik erinev ning luulest sai minu proua. Issand, kui kaunis tunne see oli!
Ma proovisin luuletada tõsistest asjadest oma elus, mis vajasid rääkimist, kuid nendest saad rääkida vaid oma prouale.
(Veebilehe koostaja vaba tõlge.)
"Old lady"
I love writing poetry but it's taken time, like a difficult courtship that leads to a good marriage, for us to get to know each other. I wrote poetry for seven years to learn how to write a sentence because I really wanted to write novels and I figured that I couldn't write a novel until I could write a sentence. I used poetry as a lover but I never made her my old lady.
One day when I was twenty-five years old, I looked down and realized that I could write a sentence. Let's try one of those classic good-bye lines, "I don't think we should see so much of each other any more because I think we're getting a little too serious," which really meant that I wrote my first novel Trout Fishing in America and followed it with three other novels.
I pretty much stopped seeing poetry for the next six years until I was thirty-one or the autumn of 1966. Then I started going out with poetry again, but this time I knew how to write a sentence, so everything was different and poetry became my old lady. God, what a beautiful feeling that was!
I tried to write poetry that would get at some of the hard things in my life that needed talking about but those things you can only tell your old lady.
"Proua"
Ma armastan luuletada, kuid teineteise tundmaõppimine on võtnud aega nagu keeruline kuramaaž, mis lõpeb hea abieluga. Ma kirjutasin luulet seitse aastat, et õppida kirjutama lauset, sest ma tegelikult tahtsin kirjutada romaane, kuid ma arvasin, et ma ei suuda kirjutada romaani enne, kui suudan kirjutada sõna. Ma kasutasin luulet armukesena, tegemata temast oma prouat.
Kahekümne viie aastasena avastasin, et oskan kirjutada lauset. Proovisin kirjutada ühe klassikalise head-aega-rea. „Ma arvan, et me ei tohiks teineteist enam nii palju näha, sest ma arvan, et see muutub liiga tõsiseks“, mis tähendas seda, et ma kirjutasin oma esimese romaani „Forellipüük Ameerikas“ ja selle järel veel kolm romaani.
Ma ei kohtunud kuus aastat luulega, kuni ma olin kolmkümmend üks või 1966. aasta sügiseni. Sel ajal hakkasin ma temaga jälle käima, kuid seekord ma teadsin, kuidas kirjutada lauset, seega oli kõik erinev ning luulest sai minu proua. Issand, kui kaunis tunne see oli!
Ma proovisin luuletada tõsistest asjadest oma elus, mis vajasid rääkimist, kuid nendest saad rääkida vaid oma prouale.
(Veebilehe koostaja vaba tõlge.)