Richard Brautigan ja tema aeg
Materjal on kogutud mitmete allikate põhjal. Neist olulisemad on 2013. aastal ilmunud R. Brautigani biograafia (W. Hjortsberg "Jubilee Hitchhiker: The Life and Times of Richard Brautigan"),internetiarhiiv (Richard Brautigan Bibliography - http://www.brautigan.net/), Lauri Sommeri järelsõnad luulekogule "Hanguga elavhõbedat pildudes" ja romaanile "Et tuul seda kõike ära ei puhuks" ning Atko Remmeli järelsõna romaanile "Forellipüük Ameerikas".
Need inimesed, seigad ja paigad on mõjutanud R. Brautigani elu ja loomingut või olnud R. Brautiganile olulised:
Need inimesed, seigad ja paigad on mõjutanud R. Brautigani elu ja loomingut või olnud R. Brautiganile olulised:
vaesus lapsepõlves
R. Brautigan sündis 1935. aastal, mil Ameerika majandus oli suure depressiooni tõttu endiselt kidur. Ta ema, kes töötas tavaliselt baaridaamina, kasvatas R. Brautigani ja tema õde Barbarat üksinda. Lapseeas oli neil palju kasuisasid. Raskete olude tõttu püüdis R. Brautigan kala, käis koos õega pudeleid korjamas, varasest noorusest alates tegi juhuslikke palgatöid nagu muruniitmine ja lehtede laialikandmine. Pudelite korjamisest räägib R. Brautigani luuletus "Alandlikud pärivad selle ilma õllepudelid" ja oma lapsepõlvest jutustab ta romaanis "Et tuul seda kõike ära ei puhuks".
|
Teine maailmasõda
R. Brautigan kasvas üles Teise maailmasõja keerises. Esimene artikkel, mida ta luges, oli Pearl Harbori pommitamisest. Elades Washingtoni osariigis Tacomas, lendasid üle nende lennukid Vaiksele ookeanile ja tagasi. R. Brautigan kirjutas ühes oma lühijutus ("The Ghost Children of Tacoma") sellest, kuidas lapsed, järgides täiskasvanuid, alustasid 1941. aastal sõda imaginaarsete, kujutluslike vaenlaste vastu: "lapsed võivad tappa kujutletavaid vaenlasi, niisama hästi nagu täiskasvanud tapavad tegelikke vaenlasi".
Tema onu Edward suri Teise maailmasõja ajal jaapanlaste pommitamise tõttu 1942. aastal. Onu Edward kirjutas samuti luuletusi, millega R. Brautigan tutvus pärast sõja lõppu ning mis tekitasid temas veidra tunde. R. Brautigan on pühendanud luulekogu "30. juuni, 30. juuni" "onu Edwardile ja teistele jaapani onu Edwarditele, kelle hing lahutati kehast sõja käigus". Selle luulekogu avaluuletus on "1942". |
looduses hulkumine
Nooruses käis R. Brautigan tihti jõgede ääres ja kolas metsades. Üks võõrasisadest õpetas teda kalastama, teine viis oma sõpradega jahile. Romaan "Forellipüük Ameerikas" on kirjutatud ühe 1961. aasta reisi ajal, kui R. Brautigan peatus jõgede ääres, et kala püüda.
|
eeskujud: E. Dickinson ja W. C. Williams
Tänu keskkooli kirjandusõpetajale J. Gibsonile jõudis ta luule ja kirjanduseni. Ameerika naisluuletaja E. Dickinson mõjutas teda oma ekstsentrilise luuletajaolekuga, kelle kirjutatud luuletused olid otsekui telegrammid teisest reaalsusest ja Ameerika luuletaja W. C. Williamsis meeldis R. Brautiganile otsekohesus ja julgus rääkida lihtsatest, üldinimlikest, kõigile kordaminevatest asjadest, tegelasteks stseenid ja objektid, mida traditsioonilises luules on peetud ebahuvitavateks või lausa antipoeetilisteks. Mõlema poeedi mõjusid on näha R. Brautigani tekstides.
|
Peter, Edna ja Linda Webster
P. Webster ja R. Brautigan said sõpradeks, kui nad töötasid koos puuviljaistandustes. Kuna kodused tema luuletamiskirge ei mõistnud, visati ta kodust välja ning varsti kujunes Peterist tema parim sõber, kelle juures R. Brautigan tihti käis. Erinevalt kodustest meeldis neile R. Brautigani luule. Peteri ema Edna oli talle ema eest ja Peteri noorim õde Linda oli Brautigani esimene "tüdruksõber", kellele ta pühendas küll palju luuletusi, kuid ükski neist ei jõudnud tüdrukuni. Katoliiklasena teadis R. Brautigan, et see oleks olnud tol hetkel keelatud armastus, kuna Linda oli temast 6 aastat noorem, alles 14-aastane. Enne lahkumist San Franciscosse 1956. aastal andis R. Brautigan suure hulga luuletusi ja tekste E. Websterile öeldes, et sellest saab tema sotsiaalkindlustus, kui R. Brautigan ükskord kuulsaks saab. Need avaldati 1999. aastal: "Edna Webster Collection of Undiscovered Writings" ("Edna Websteri avastamata kirjatööde kogu").
|
12 elektrišokki
Rahatu ja näljast kurnatud tunnustamata kirjanikuna kondas R. Brautigan 1955. aasta detsembris Oregoni linnas ringi. 14. detsembri hommikul pärast ebaõnnestunud rahalaenamist Peterilt ja läbikukkunud vestlust Ednaga, läks R. Brautigan Oregoni politseijaoskonda, kus ta nõudis, et ta saadetaks vangi. Pärast eitavat vastust, sest ta ei olnud kriminaal, R. Brautigan lahkus ja tuli hiljem kiviga tagasi ning purustas akna. Talle määrati 25-dollarine rahatrahv ja 10-päevane vanglakaristus. Pärast arstlikku läbivaatamist suunati R. Brautigan Oregoni haiglasse (sama haigla, kus filmiti K. Kesey "Lendas üle käopesa"), kus tal diagnoositi skisofreenia ning mida raviti 12 elektrišoki ja ravimitega. R. Brautigan vabastati haiglast 19. veebruaril 1956. aastal.
|
San Francisco
Viiekümnendate San Francisco oli koht, kuhu olid kogunenud beat-vaimustuse tõttu erksamad loomeinimesed. R. Brautigan lahkus Oregonist 12. juunil 1956. aastal, et minna San Franciscosse, kuhu ta jõudis alles augustiks ja kus ta veetis põhiliselt oma ülejäänud eluaja. Tütar Ianthe on öelnud oma raamatus, et R. Brautigani elu algas 1956. aastal San Franciscos. Ta esitas oma luulet esialgu tänavatel ning pakkus tulutult oma käsikirju.
|
kohtumine beat-seltskonnaga
Beat-generatsioon tekkis 1950-ndatel aastatel Ameerikas. J. Kerouaci väljamõeldud sõna iseloomustas antikonformistlikku New Yorki noorteliikumist. Beat-generatsiooni iseloomustas spontaansus, huvi ida filosoofia vastu, seksuaalne vabadus, naisõigus-, gei- ja antirassistlikliikumine, uimastite demüstifikatseerimine ja dekriminaliseerimine. 1950. aastate keskpaiku kogunes beat-seltskond San Franciscosse (A. Ginsberg ja J. Kerouac), nende peamiseks kohtumispaigaks oli "The Place", kus vahel ka R. Brautigan oma luulet esitas. R. Brautigani kirjutamisviis ja uus luulestiil, mida ta viljeles, ei meeldinud biitnikele. Lisaks sellele, et ta oli biitnikest noorem, oli ta ka narkovastane ning jäi biitnikest eemale - ta on ka ise öelnud, et ei ole kuulunud ühtegi suuremasse rühmitusse ega liikumisse.
|
R. Brautigani mentor J. Spicer
R. Brautigan liitus J. Spiceri "maagilise ringiga" (magic circle), kus luuletajad õhtuti arutlesid luule üle. Luuletaja J. Spicer algatas "anti-Beat" liikumise, mis põhines traditsioonilisel Kreeka ja Rooma antiiksetel mütoloogiatel ja luulel, erinevalt beat-liikumisest, mis oli huvitatud spontaansusest ja ida filosoofiast. J. Spiceri kirjastus White Rabbit Press avaldas R. Brautigani esimese luulekogu "Jõgede tagasitulek". R. Brautigan pühendas romaani "Forellipüük Ameerikas" Jack Spicerile ja Ron Loewinsohnile.
|
abikaasa V. Adler ja tütar Ianthe
V. Adleriga kohtus R. Brautigan 1957. aasta jaanuaris, nad abiellusid sama aasta juunikuus. Virginia (ka Ginny, Ginger) töötas masinkirjutajana ja aitas R. Brautiganil avaldada esimesi luulekogusid. 1960. aasta märtsis sündis neil tütar Ianthe, kellele R. Brautigan on pühendanud romaani "Konföderatsiooni kindral Big Surist". 1961. aastal ostsid nad vana autoelamu ja sõitsid suveks puhkama, peatudes ojade ääres, kus R. Brautigan kirjutas romaani "Forellipüük Ameerikas" ja püüdis kala. Abielu lõhkus R. Brautigani komme oma semusid koju kaasa tuua. Üks sõpradest T. Aste armus Virginiasse ning nad lahkusid koos Salt Like Citysse. R. Brautigan oli lahkumisest äärmiselt löödud. Ianthe Brautigan kirjutas isast mälestusteraamatu "You Can't Catch Death" (Surma kinni püüda ei saa"), mis ilmus 2000. aastal.
|
zen-budism
Biitnikud tõid zen-budismi Ameerikasse. Luulekogu "30. juuni, 30. juuni" saatesõnas meenutab R. Brautigan: "San Franciscosse kolides hakkasin ma suhtlema inimestega, kes olid sügavalt mõjutatud zen-budismist ja seda uurinud. Ma jälgisin, kuidas mu sõbrad oma elusid ja kodusid seadsid ja kuidas nad endisse suhtusid. Budism sai mulle omaseks vaatluse kaudu." Lisaks sellele vaatas ta elu jooksul palju jaapani filme, õppis armastama jaapani muusikat ja toitu.
|
diggerid
Aastatel 1966-1968 olid diggerid aktiivsed San Francisco Haight-Ashbury linnaosa anarhistid, kes proovisid saavutada sotsiaalseid muutusi tehes tänavateatrit ja aidates puudust kannatavaid inimesi, varastades neile toitu, majutades neid ning pakkudes arstiabi. R. Brautigan liitus diggeritega 1966. aastal ning tegi kaastööd nende väljaandele. Ta on pühendanud luuletuse "Surm on kaunis auto, mis pargitud vaid" diggerite ühele asutajale E. Groganile.
|
romaanide ilmumine ja kuulsus
1967. aastal kutsuti R. Brautigani loenguid pidama mitmetesse õppeasutustesse ja raamatukogudesse, näiteks poet-in-residence'i California tehnikaülikoolis. 1967. aasta oktoobris ilmus "Forellipüük Ameerikas", mis tegi ta üleöö kuulsaks. Huvi tema vastu kasvas hüppeliselt ning juunis 1968. ilmusid "Arbuusisuhkrus", "Pill Springhilli kaevanduskatastroofi vastu" ja "Palun pane see raamat kasvama". Kriitikud nimetasid R. Brautigani uueks värskeks hääleks Ameerika kirjandusmaastikul. Kuulsus hakkas Ameerikas langema pärast 1971. aastat, kui ilmus romaan "Abort", kuigi ilmusid veel romaanid "Sombreero tüli" ja "Unistused Baabülonist". 1975. aastal tõlgiti R. Brautigani romaanid ("Arbuusisuhkrus", "Forellipüük Ameerikas", "Abort") jaapani keelde ning teisel pool Vaikset ookeani huvi tema vastu kasvas.
|
hipid
Hipide liikumine tekkis lääneriikides kuuekümnendatel keskklassist pärit noorte seas, kes protesteerisid vanema põlvkonna materialistliku ja üheülbalise maailmapildi vastu. Selle tuumaks oli vastuseis ühiskonna tavadele, süsteemile, valitsevale elukorraldusele ja võitlus ahistavate piiride vastu. Nende vaimseteks isadeks olid kirjanik J. Kerouac ja luuletaja A. Ginsberg. Ühiskonna suhtes võeti hoiak "Meie ei sega teid, jätke teie ka meid rahule!", nende deviisiks kujunes armastuse, rahu ja valguse ülistamine, mida sümboliseerisid lilled (nimetus lillelapsed tuleneb sellest, et demonstratsioonidel loopisid hipid politseinike pihta lillesid). Hipide huvideks olid seks, uimastid ning idamaa usundid, loobuti traditsioonilistest perekondadest ja otsustati armastusel põhinevate koosluste kasuks. Rõhutati vajadust uue, sõbralikuma maailma vastu. Hipiajastu lõppes Charles Mansoni kuritöödega. R. Novak nägi R. Brautiganis silda beat-generatsiooni ja 1960. aastate noorteliikumise vahel. Ta oli hipide liikumise ajaks juba väljakujunenud ja nägi juba varem hipi moodi välja.
|
Haight-Ashbury linnaosa
Haight-Ashbury on San Francisco linnaosa, mis oli 1965.-1970. aastatel noorte inimeste meka, kes olid valitseva Ameerika keskklassi väärtuste ning Vietnami sõja vastu. Kontrakultuur arenes välja beat-generatsioonist ning põhines eksperimentidel psühhedeelsete narkootikumidega, näiteks LSD-ga, ja sotsiaalsete normide ning väärtuste muutmisel, eemalduti tarbimiskultuurist ja jäikadest soorollidest. Haight-Ashbury, hipid ja kontrakultuur muutusid sünonüümideks.
1967. aasta "armastuse suvel" käivitas Gray Line Bus Company San Franciscos turismiliini, mis külastas Haight-Ashbury ja kus turistid varustati "hipisõnastikega". Kohalikud ilmutasid pelgalt muuseumieksponaatideks olemise vastu üllatavalt vähe huvi. Busse, mis külastasid linnaosa esmaspäevast reedeni kaks korda päevas, võtsid kohalikud - nende seas ka R. Brautigan - vastu katkiste peeglitega, millega nad turistide ees vehkisid, kisades: "Tunne iseend!" Totrad bussireisid kestsid viis nädalat. ("Forellipüük Ameerikas" lk. 172) |
Tokyo ja jaapanlannad
Pärast Teist maailmasõda oli R. Brautigani viha Jaapani ja jaapanlaste vastu õige suur, kuid ajapikku sõda ununes ning 17-18-aastaselt luges jaapanlaste Bashõ ja Issa haikusid, mis talle väga meeldisid, öeldes oma viimase luulekogu saatesõnas: "Mulle meeldis see, kuidas nad kasutasid keelt tunde, detaili ja kujundi koondamiseks, jõudes hapra tugevuseni, mis oli nagu kaste ja terase liit." R. Brautigani romaane tõlgiti jaapani keelde 1975. aastal, romaanidel oli elav vastukaja. Esimest korda reisis R. Brautigan Jaapanisse 1976. aastal ja viibis seal seitse kuud ning sai sooja vastuvõtu osaliseks. Ta tutvus jaapani kultuuriga, luges proosat ning avastas sealt eeskujusid. Ta lõi suhteid kohaliku intelligentsiga ja leidis endale uue naise. Tema teiseks naiseks sai A. Yoshimuro, kellega ta abiellus 1977. aastal, aga lahutas juba kaks aastat hiljem. Jaapani esimese reisi emotsioonid on jäädvustatud tema luulekogus "30.juuni, 30.juuni"; proosakogumikku "Tokyo-Montana ekspress" on koondatud 131 lühijuttu, mille aines on saadud peatustest Tokyos ja Montana rantšos.
|